Elu sagina ja möllu keskel, me igatseme alati leida rahulikku nurgakest, kus meie hinged saavad puhata ja luule vaikselt kasvada. Üksik magnooliapuu, mida ma teiega kõigiga jagan, on nagu õrn haldjas, kes kõnnib aja sügavusest. Aja pragudes visandab see meile elegantse luule nurgakese, pannes isegi tavalised päevad eredalt särama.
Iga kroonleht on kergelt kõverdunud, loomuliku kaarega, justkui oleks see just õrna tuuleiili kätte saanud ja nüüd oma asendit sirutanud, oma ilu täielikult õitsele puhkedes. Tolmukad on õrnad kollased, nagu päikesest suudletud haldjad, täppides kroonlehtede vahel, lisades sellele magnooliale elavust ja mängulisust.
Öösel, kui ma voodis leban ja vaatan öökapil vaikselt õitsevat magnooliat, tunduvad kõik mured ja väsimus mu südames hetkega minema pühitud olevat. Õielehed õhkavad pehme valguse all rahulikku ja rahustavat aurat, pannes mind tundma, nagu oleksin vaikses unes. Tema seltsis saan ma igal ööl eriti rahulikult magada. Kui ma hommikul ärkan ja näen tema võluvat välimust, muutub ka minu tuju eriti meeldivaks.
Pane see laua nurka. Kui ma istun laua taga, näoga arvuti või raamatu poole ja tunnen end väsinuna, siis seni kuni ma vaatan seda magnooliat, puudutab mind selle lihtne ja elegantne ilu ning inspiratsioon tuleb mulle nagu vedru.
Elu võib olla lihtne, aga seni kuni me avastame ja loome oma südamega, saame aja pragudes visandada omaenda lihtsa ja elegantse luule nurgakese. Üksainus magnoolia on meie jaoks võti poeetilise elu avamiseks. Miks mitte valida ka endale üks ja lasta sel end igal imelisel päeval saata?
Postituse aeg: 25. aprill 2025