Kui hammustav külm tuul lõikab läbi põskede nagu nuga...ja kui maa on kaetud paksu lumekihiga, näib maailm langevat vaikusesse ja külma. Karm talvekülm muudab inimeste sammud kiirustavaks ja nende tujud justkui tarduvad selle monotoonse valge tõttu. Kuid sel pealtnäha elutul aastaajal sisenes mu ellu vaikselt üksainus väike ploomiõis, otsekui talve kõige soojem tervendav valgus, soojendades mu südant ja valgustades eluvärve.
See seisis seal vaikselt, otsekui oleks see iidsest luulest ilmuv haldjas, kiirgades teispoolsuslikku võlu. See väike ploomiõis seisis üksi oma oksal, lihtsa ja elegantse kujuga. Oksal oli mitu väikest ja õrna ploomiõit, õrnad ja niisked, justkui puruneksid need puudutamisel kergesti. Tolmukad olid pikad, nagu öötaevas sädelevad tähed, paisttes kroonlehtede taustal eriti eredalt silma.
Selle kroonlehtede tekstuur on selgelt nähtav, justkui oleks see looduse poolt hoolikalt loodud kunstiteos. Iga kroonleht on kergelt kõverdunud, meenutades häbeliku tüdruku naeratavat nägu, õhkades erksust ja mängulisust. Kuigi see on simulatsioon, on see nii elutruu, et seda võib peaaegu päris asjaga segi ajada. Sel hetkel tundsin justkui ploomiõite nõrka lõhna ja tundsin vastupidavust ja sihikindlust, millega need külmas tuules õitsesid.
Panin selle vanamoodsasse sinivalgesse portselanvaasi ja asetasin elutoa diivanilauale. Sellest ajast alates on see saanud minu elu lahutamatuks osaks, saates mind vaikselt igal talvepäeval. Hommikul, kui esimene päikesekiir aknast sisse paistab ja väikesele ploomiõiele langeb, näeb see eriti võluv ja ilus välja.
Postituse aeg: 22. august 2025