Aja voolamises, me oleme nagu rändurid lärmakas maailmas, kiirustades sammudega, samal ajal kui meie hinged on kiht kihi haaval mähitud saginasse ja surve alla. Elu tühised asjad on nagu peened liivaterad, mis täidavad järk-järgult tühimikke meie südametes. Need kunagi soojad ja ilusad armastustunded näivad märkamatult kaduvat, jättes maha vaid viljatu ja üksildase vaatepildi. Üksik hortensia, nagu valguskiir läbistades udu, valgustab unustatud nurka meie südames, võimaldades meil elu uuesti omaks võtta ja ammu kadunud soojust ja armastust tagasi saada.
Selle hortensia kroonlehed on peenest siidist hoolikalt valmistatud, igaüks neist elutruu ja näib suutvat vähimalgi puudutusel väriseda. Päikesevalguses võluvalt särades näib see jutustavat iidset ja salapärast lugu. Sel hetkel olin üksildasest hortensiast täielikult lummatud. Tundus, et vestlesin temaga läbi aja ja ruumi. Selles sagivas ja lärmakas maailmas oli ta nagu rahumeelne pärl, mis rahustas mu rahutu meele hetkega. Otsustasin ta koju viia ja muuta ta oma elu helgeks kohaks.
Sellest üksildasest hortensiast on saanud mu elu lähedane kaaslane. Panin ta oma magamistoa aknalauale. Igal hommikul, kui esimene päikesekiir aknast sellele langeb, tundub, et talle on antud elu, kiirgades õrna ja sooja kuma. Istusin vaikselt voodi ääres, vaatasin teda ja tundsin seda rahu ja ilu. Tundus, nagu oleksid kõik mu mured ja väsimus sel hetkel kadunud.
Kui ma oma kurnatud kehaga koju jõudsin, nägin, et hortensia õitses seal ikka veel vaikselt, justkui tervitades mind tagasi. Silitasin õrnalt selle kroonlehti, tunnetades õrna tekstuuri, ja tasapisi kadusid mu südames olev väsimus ja üksindus.
Postituse aeg: 23. august 2025