Elu on nagu vana plaat, millel on all tsükli nuppKella üheksast viieni kestev sagimine ja sebimine, monotoonne kiirtoit ja jagamata hämarus – need killustatud igapäevased rutiinid moodustavad enamiku inimeste elu tavalise pildi. Neil ärevuse ja kurnatuse täis päevadel tundsin alati, et mu elust on puudu mõni helge täpp, ja mu südant täitis kahetsus ideaalse elu igatsuse ja reaalsuse vahelise lõhe pärast. Alles siis, kui kohtasin seda ühte kolmepealist päevalille, mis õitses ainulaadses poosis, silusin vaikselt oma südames kortsud ja taasavastasin valguse oma tavalises elus.
Vii see koju ja pane voodi kõrval asuvasse valgesse keraamilisse pudelisse. Kogu tuba on hetkega valgustatud. Hommikune esimene päikesekiir paistis aknast sisse ja langes kroonlehtedele. Kolm õiepead nägid välja nagu kolm väikest PÄIKEST, murdes sooja ja pimestavat valgust. Sel hetkel taipasin äkki, et ka tavalistel päevadel võib olla nii särav algus. Varem kurtsin alati, et elu on liiga monotoonne, kordub iga päev sama rutiin, aga ma ei pannud tähele, et seni, kuni ma oma südamega avastan, ootab mind alati ootamatu ilu. See päevalill on nagu elu saadik, mis oma ainulaadsusega tuletab mulle meelde, et pole vaja olla kinnisideeks kauguse poeesiast; ka väikesed rõõmud meie silme ees on hindamist väärt.
Oma lühikese, kuid särava õitsenguga on see süstinud mu ellu uut elujõudu. See paneb mind mõistma, et elu poeesia ei peitu kaugetes ja kättesaamatutes paikades, vaid igal hetkel meie silme ees. Mingil elunurgal on alati ootamatu ilu, mis ravib need väikesed kahetsused ja valgustab eesolevat teed.
Postituse aeg: 03.06.2025